Anastasia Poole ja Roosi Rahnu

Miks?

Ei ole kursis internetis leiduvate ohtudega ning arvavad kõigest kogu aeg head, seega ei eelda, et keegi peaks neid internetiostudel petma või neile eksitava sisuga sõnumeid saatma (nt need Omniva petuskeemid). Lisaks ei ole vanurid nii pädevad nutiseadmetega töötama, näiteks vajutavad valesti või ei saa internetiga seonduvate asjade puhul kasutatavast kõnepruugist aru (nt “pane see aken kinni” või “logi välja”).

Mida teha?

Linnakeskused, raamatukogud jne saab korraldada õppeüritusi või plakateid / flaierid. Midagi, mis on lihtsasti ligipääsetav. Pigem lahendus “vanakooli stiilis”.

Idee autorid: Roosi Rahnu ja Anastasia Poole

Miks?

See grupp stereotüüpiliselt on ostnud endale elektroonikat, et kommunikeerida oma pereliikmetega (olgu mistahes kanali kaudu). Seetõttu kogu ülejäänud internet võib olla neile võõras. Seega kui tuleb mingi scam meil, siis ei oska tunnetada, et tegu on võltskirjaga.

Lahendus:

postaksti panna flaierid, mis oleks informatiivsed ja või ajalehtede vahele panna flaiereid/ajalehe sisse teha sektsioon, kus kirjeldatakse erinevaid ohte ja kuidas neid ära tunda. a la kui on scam meilid, siis kuidas neid ära tunda vms.

Idee autorid: Laura Jõgar, Luise Leok

Miks?

Vananemine mõjutab negatiivselt motoorikat ja mõtlemise kiirust. Seega on tõenäoline, et pensionär/eakas võib internetis teha mõtlematult mõne vea, mida hiljem kahetseb. Samuti kipuvad pensionärid olema heausklikumad, mistõttu on suur oht langeda petturite küüsi.

Lahendus:

ABC slaidid või koolitused (raamatukogus) petturlusest või mingid juhised

Idee autorid: Fiona Kaldmaa ja Erik Rebane

Miks?

Nad ei suuda teha vahet usaldusväärsetel ja liba/scam veebilehtedel (ei tunne eri domeene). Langevad kergesti ohvriks, kuna jagavad vabalt oma infot ja on usaldusväärsed võõrastega. Samuti võivad vanemas eas otsida kontakti teiste inimestega, nt kui keegi helistab pangast ja väidab, et teie pangakaardi infot on vaja.

Lahendus:

Seebiooper meediapädevuse teemal, Elmari raadios saade meediapädevustest

Idee autorid: Marii Emilie Kauber ja Erik Rebane

Miks?

Eakad kasutavad palju e-maili teenust ning sellega tihti kaasneb õngitsuskirjade saamine. Eakad alati ei saa aru, et tegu ei ole kellegi pahatahtliku inimese poolt saadetud kirjaga ning langevad kirja lõksu.

Lahendus:

Külalehes mingisugused artiklid antud teemal

Idee autorid: Marii Emilie Kauber ja Fiona Kaldmaa

Miks?

Võib juhtuda, et heausklik eakas läheb mingi rahalise pettuse õnge, mis on e-posti aadressile tulnud kirjas ja mis lubab isiklikku kasu, kuid reaalne mõju on vastupidine

Lahendus:

Raamatukogus mingisugune üritus, mis arendaks meediapädevusega seonduvaid oskusi

Idee autorid: Urmet Neem ja Richard Särk

Miks?

Kuna nad pole digimaailmas üles kasvanud, siis neil puudub ka infopädevus või see on nõrk. Nad võivad langeda petturluse ohvriks (raha varastmine)

Lahendus:

Tuleb valla päästa massiivne kampaania, mis suunaks nooremaid eakaid interneti osas aitama. Selle kampaania nimi on “Seisa kõrval!”

Idee autor: Laura Jõgar

Miks?

Paljude nende jaoks on siiani sotsiaalmeedia ja üleüldse digimaailm täiesti uus. Kui tuleb näiteks politsei aadressilt meil et andke raha, siis nad arvatavasti ka teevad seda. Nad ei oska aimata, et tegemist võib olla petturiga, sest võibolla ei olda selle teemaga kursis või hoopis pole varasemaid kogemusi. Näiteid tuleb “märgatud eestist”.

Lahendus:

Koolitused raamatukogus, postiga saata mingi paberjuhised olulisemast

Idee autor: Urmet Neem

Minu idee oleks luua vanematele inimestele mitme kuu pikkune koolitus, kus räägitakse meedia ohtudest päris näidete näol.

Koolitus võiks aset leida kümnel korral. Kui on ühekordne kohtumine, siis võib jääda mitmeid küsimusi õhku ning kõike infot on korraga raske seedida. Samas, kui koolitus on liiga pikaajaline, kaob inimestel huvi ning tegemist pole ka mingisuguse geeniteadusega, mida peaks aastaid õppima.

Ühe korra kestvus võiks olla kaks tundi. Algul 60 minutit, siis tuleb vaheaeg ning siis on järgmised 60 minutit. Esimene pool võiks keskenduda teooriale, et anda osalejatele põhiteadmised teemast. Teises osas saaksid aga inimesed ise praktiseerida teadmisi.

Tundide teemad oleksid:

1. Nutiseadme (telefoni) kasutamine. Üha enam eakaid kasutavad nutitelefoni. Sellega sina peale saamine võtab aga aega. Kuidas helistada lapselapsele? Kuidas muuta kirjafont suuremaks? Mis asjad on äpid?
2. Interneti kasutamine. Kuidas jõuda e-maili, kust saaks infot leida kohvikute kohta Viljandis?
3. Sotsiaalmeedia. Mis asi on feisbuuk, kus noored tunde veedavad? Kas seal vanainimeste jaoks ka midagi on? Kas saab jagada oma pikapoisi retsepti või näha teiste orhideesid?
4. Fakt vs valeuudis. Kuidas teada, et üks uudis on tõsi, aga teine vale?
5. Petukirjade ja -sõnumite äratundmine. Kui saabub sõnum, et Rootsi kuningannal on raha vaja, kas siis tuleks talle see kanda?
6. Privaatsus. Kas ikka on vaja, et iga inimene näeb mu sotsiaalmeedia profiili ning seda, kes mulle õnne soovivad?
7. Autoriõigused. Kas internetist leitud pilti jagades on mõistlik väita, et see on minu tehtud pilt või tuleks ikkagi viidata autorile?
8. Suhtlus. Mida teha, et näha Milvit iganädalaselt? Kas tõesti sõita Antslasse või on võimalik teda näha ka läbi arvutiekraani?
9. Tehnoloogia ohud. Kas peale köha ja nohu on ka Trooja hobune viirus? Kui külmetusest saab ennast ravida terveks, siis kas nakatunud arvutiga on sama lihtne?
10. Kohanemisvõime. Kõik pidevalt uueneb. Sündimise ajal olid tähtsatel ninadel vaid lauatelefonid, nüüd on kõigil nööbid kõrvas. Kuidas ajaga kaasas käia?

Nagu näha, on teemasid seinast seina, millest rääkida. Kindlasti on tähtis praktiline pool, kuna see näitab, kas inimene on asjast aru saanud või mitte.

Idee autor: Marii Emilie Kauber

Tegevuse idee kirjeldus: Korraldada interaktiivne õpituba eakatele, kus nad saavad gruppides arutada ning praktiseerida olukordi meedia kasutamise kohta.
Etapid:
1) Teemade valik (alustades lihtsamatest nt mis on spämm, interneti släng, sotsiaalmeedia platvormid ja liikudes edasi vaikselt keerulisemate juurde, nagu
valeuudised, tehisintellekt jne) ja gruppide moodustamine.

2) Crash course, mis annab teemast eakatele lihtsustatud arusaama ning juhise edastamine, kus antakse osalejatele ülevaade, mis edasi toimuma hakkab.

3) Olukorra läbi praktiseerimine, kus iga gruppp saab läbi mängida, kuidas nemad arvavad, et tuleks käituda. Näiteks võivad õppetegevused hõlmata internetiturvalisuse simulatsiooni, kus osalejad õpivad turvaliseid paroole looma ja identifitseerima petukirju, või sotsiaalmeedia praktilist kasutamist, kus osalejad saavad luua ja jagada sisu oma profiilidel.

4) Arutelu suures ringis, kus teised osalejad saavad lisada oma arvamust oletatavasse olukorda ning ka tagasiside läbiviijatelt, kas leitud tehnika oleks tõhus.

5) Tagasiside pärast õpituba, kus osalejad saavad jagada oma kogemusi ja mõtteid ning anda tagasisidet õppeprotsessi kohta (oli edukas, andis edasi uusi teadmisi vms). Saab ka pakkuda järeltegevusi ja ressursse, mis võimaldavad osalejatel soovi korral ka jätkata meediapädevuse arendamist pärast õpituba

Põhjendus, miks see tegevus võiks täita seatud eesmärki

Antud tegevus võimaldab neil mitte ainult õppida uusi teadmisi, vaid neid ka kohe praktiliselt rakendada. Grupiarutelud ja praktilised harjutused võivad aidata neil mitmekesiselt kogeda meedia kasutamise olukordi, mis omakorda tugevdab nende oskusi ja suurendab enesekindlust. Tegevuse struktuur on kavandatud arvestades eakate erivajadusi ja võimalikke probleeme meedia kasutamisel. Alustades lihtsatest teemadest ja liikudes järk-järgult keerukamate harjutusteni, vähendatakse segadust ja hirmu tehnoloogia ees.